Eiki Nestor: II pensionisammas pole puhkusereisi maksmiseks

Õhtuleht küsis Eesti pensionisüsteemi ühelt rajajalt Eiki Nestorilt, kas poleks aeg tunnistada sambaeksperiment nurjunuks, nagu EKRE ja Isamaa seda soovivad? Kuidas saab riik nõuda, et pead kohustuslikult osalema II sambas, mille puhul ta ei garanteeri isegi seda, et sissemakstu säilib?

Maailmas ei ole asju, mida ei saaks parandada. Ja kindlasti on selliseidki, mis tuleb kõlbmatuks muutudes ära visata. Viimaste nädalate vaidlus pensionisammaste üle süvendab minus üha enam veendumust, et algtõed tuleb uuesti üle korrata. Siis oleks ka vaidlejatel arusaadavam, millest jutt käib, vastab Eiki Nestor.

Kehtiv riiklik esimese samba pensionisüsteem põhineb sellel, et tööealiste põlvkond toetab maksude kaudu pensioniealisi. Eesmärk on, et eakatel oleks sissetulek. See on eelkõige vanema põlvkonna väärikuse küsimus.

Säästa tuleb kaua

Kui suur see sissetulek on, sõltub kolmest asjast: kui palju on tööealisi ja kui palju pensionäre, ning mil määral panustab tööealiste põlvkond sellesse maksude kaudu. Eesti-sugused riigid peavad lahendama üht ja sama küsimust –  tööealiste arv väheneb ja pensionäre on üha rohkem. Viimase üle saame küll rõõmustada, kuid peame seejuures arvestama sellega, et tööealisi jääb seejuures vähemaks. Ei pea olemas aritmeetikas kuigi tugev, et aru saada – kui maksjate arv kahaneb, siis koguneb ka vähem raha. Väiksem summa jaguneb aga suurema arvu inimeste vahel, ja nii jääbki igaühele veelgi vähem kätte.

Maailmas pole leitud sellele probleemile muud lahendust, kui tunnistada tõsiasja, et tööealistele tuleb praeguste kohustuste kõrval juurde veel üks. Nimelt on neil nüüd vaja säästa tulevase pensionipõlve tarbeks. Seetõttu loodi Eestiski kohustuslik kogumipension ehk teine sammas, ja vabatahtlik kolmas sammas – kui kellelgi on selleks rahakotis ruumi.

Me imetleme sakslaste ja rootslaste pensione. Paraku säästavad nad juba aastakümneid. Saksamaal makstavatest pensionidest tuleb säästudest kaks kolmandikku, Rootsis üle poole. Nüüd väidab osa „tarkpäid“, et säästmine on saatanast. Kas me oleme siis kehvemad? Ja kui kogumispension oleks tõesti saatanast, siis miks küll teised maad ja rahvad hoopis suurendavad vanaduspõlveks säästmist?

Usun, et enamikul meist on kokkuhoidmise kogemus olemas. Paned näiteks iga kuu televiisori ostuks raha kõrvale, kas või kümneka kaupa. Aga ühel kurval päeval selgub, et näe, raha on hädasti hoopis mujal vaja. Siis näpistad teleri säästudest, seda teadmises, et küll ma panen hiljem tagasi. Kui läheb hästi, siis panedki. Aga kui ei? Sel juhul jääb uus televiisor ostmata ning tuleb vana edasi vaadata. Pensioniga paraku niimoodi mängida ei saa.

Pensionieaks raha kogumine kestab teatavasti kaua. Ja et see ei kaotaks väärtust, siis oleks mõistlik see vahepeal teenima panna. Viimases seisnebki pensioniks säästmise kõige suurem risk või küsimärk, sest see va turumajandus ei liigu ju kogu aeg üles. Üks masu meil juba oli. Tuleb ka järgmine, aga keegi ei tea, millal. Aga kuna pensionipõlveks kogutakse 40+ aastat, siis lõppkokkuvõttes peaks tulema ka võit. See tähendab, et meie raha pole väärtust kaotanud. Kindlasti peab arutama seda, kuidas säästmiseks mõeldud pensionifondid tooksid odavama vahenduse eest rohkem tulu. Kuid öelda, et säästud on heleda leegiga ära põlenud, on ülekohtune. Saavad ju enam kui 700 000 inimest valida 23 säästmiskoha vahel.

Ühtedel on seaduse põhjal võimalik vähem riskida, teistel rohkem. Koguja saab valida, kus ta oma sääste hoiab. Vaatame ka arve, kas on mõtet tuletõrjet kutsuda. Eesti pensionifondide keskmine tootlus aastatel 2002–2017 oli 3,9%. Kui hindade tõus maha arvata, siis oli 15 aasta jooksul reaaltootlus 0,8%. Lihtsas keeles – raha on alles ja natuke tulugi tulnud. Nii et see pole ära põlenud. Küll aga on vajalik arutelu selle üle, kuidas väiksemate halduskuludega rohkem tulu teenida.

Tulevaste pensionäride suhtes on raske välja mõelda midagi hullemat, kui Isamaa ettepanek katta teise samba säästudest ka tööeas tehtavaid kulutusi. Olen selle idee vastu, aga mitte seetõttu, et pean inimesi vastutustundetuteks. Kaugel sellest. Paraku võtaksid nad pensioniks mõeldud säästud kasutusele väga lihtsal põhjusel – neil on hetkel raha vaja.

Pensionisüsteemi ei tohi hävitada

Tsiteerides siinkohal klassikuid – siis pidavat vähem pingeid olema. See võib ju nii olla, kuid see-eest on neid pensionieas märksa rohkem, sest siis on oma muredele raskem lahendust leida. 40aastaselt on valikuid, kuidas tulu teenida, ikka palju rohkem kui 70aastaselt.

Pensionifondid ei ole loodud selleks, et maksta kinni SMS-laene või puhkusereise. Vaat see on tõeline pensioniraha põletamine! Kui see ettepanek läheks läbi, tekiks meil suur hulk madala sissetulekuga pensionäre. Kas me tõesti soovime seda? Liiatigi on meil ju olemas vabatahtlik sammas.

Kui keegi soovib pensionipõlveks säästa teadmisega, et mine tea, ehk võib raha varem vaja minna, siis palun, kolmas sammas on just talle mõeldud. Samas oleks hea teada, et viimane masu vähendas märkimisväärselt vabatahtliku sambaga liitujate arvu, ja seda põhjusel, et rahval oli raha tarvis.

Pensionisüsteemi saab ja tulebki paremaks teha, kuid kindlasti ei tohi seda hävitada. Alustuseks võiks igaüks meist meenutada, millises fondis ta raha on.

Edasi tuleks vaadata, kuidas sellel läheb ja mõelda, kas olla seal edasi või jätkata kogumist kuskil mujal, ja kus.

Avaldatud Õhtulehes 11.11.

 

Seotud lood: