Vaata arutelu järele siit: “Elav mets, elav kogukond”
Eestvedaja: Riigikogu keskkonnakomisjoni liige Züleyxa Izmailova
Osalevad: Riigikogu keskkonnakomisjoni liige ja endine Tallinna Loomaaia direktor Tiit Maran; puidusektori praktik Robert Reisman; Eestimaa Looduse Fondi (ELF) kliimapoliitika ekspert Maia-Liisa Anton; Single.Earthi kaasasutaja Merit Valdsalu.
Mets on Eesti looduslik kapital: elurikkus, puhas vesi, viljakas muld, süsiniku sidumine ja kogukondade kindlustunne. Maailma Majandusfoorumi hinnangul sõltub loodusest ja selle hüvedest ligi 44 triljoni dollari ulatuses majanduslikku väärtust ehk enam kui pool maailma SKP-st. Arvamusfestivalil toimunud SDE arutelu käigus selgitati, kuidas kasvatada Eesti looduslikku kapitali, tugevdada kogukondi ja kindlustada tulevaste põlvkondade heaolu.
Arutelu avanud Riigikogu keskkonnakomisjoni liige Züleyxa Izmailova tõi välja, et metsandus- ja loodusteemad on tänavusel arvamusfestivalil populaarsed, kuigi neid lahatakse eri vaatenurkade alt.
Eestimaa Looduse Fondi (ELF) kliimapoliitika ekspert Maia-Liisa Anton tõi välja, et mets on samaaegselt nii toore tööstusele kui ökosüsteem. Seetõttu on oluline otsida tasakaalu äriliste eesmärkide ning ökosüsteemide säilitamise vahel. Kui liiga palju keskendutakse ärilistele eesmärkidele, siis ökosüsteemid võivad saada liiga palju kannatada ja Eesti looduslik kapital kahaneb. Pikas plaanis on see kahjulik nii loodusele, inimesele kui majandusele.
Ka Riigikogu keskkonnakomisjoni liige ja endine Tallinna Loomaaia direktor Tiit Maran tõi välja, et kuigi Eesti looduskaitsealade seis on üpriski hea, siis väljaspool kaitsealasid metsade seis on viimasel ajal tunduvalt halvenenud. Naljaga pooleks saab varsti aru, kus asuvad kaitsealad, selle järgi, kas mets on olemas või hoopis on maha raiutud.
Single.Earthi kaasasutaja Merit Valdsalu tõi välja, et iga majanduskasv pole hea. Küsimus on, mille arvelt see tuleb ja mida see endas sisaldab. Tuleb vaadata, kas majanduskasv teenib inimeste heaolu ja inimlikke väärtusi üldiselt.
Tiit Maran tuletas meelde, et ressursid on piiratud ja kõigi soovide täitmiseks ressursse kunagi ei jätku. Seetõttu on ka metsa puhul vaja paika panna, kui palju ja milliste soovide rahuldamiseks me seda kasutame. Maran soovitab olla heas mõttes egoistlik ja hoida seda metsa, mis meil on.
Valdsalu sõnul tuleks toetuda teadusele ja kasutada statistikal põhinevaid mõõdikuid, mis näitaksid, kui palju me loodusressursse kasutame, kas me oleme neid oma võimekusest rohkem kasutanud, millises valdkonnas olukord läks paremaks ja millises halvemaks.
Tiit Maran tõi välja, et Eestil on küll olemas metsanduse arengukava, aga seda pole tihti järgitud. Maia Liisa-Anton esitas retoorilise küsimuse, millise erakonna valimisprogrammis oli kirjas raiemahtude tõstmine. Tema sõnul tekitab see juba küsimuse, kas meie valitsemissüsteem toimib, kui leiavad aset arengud, millele valijad pole mandaati andnud.
Puidusektori praktiku Robert Reismani sõnul on ta keskpõranda ja kompromissi leidmise usku, kuid praegu tundub, et igaüks nokitseb oma nurgas ja tegeleb oma asjaga.
Eraldi arutati õiglast üleminekut metsandussektori kontekstis. Maia Liisa-Anton pööras tähelepanu küsimusele, kas üleminekuga kaasnevat mõju tuleb korvata mõjutatud ettevõttele või hoopis selle töötajale, kelle koormus võib väheneda või kelle töökoht võib kaduda.
Tiit Maran tõi välja, et kui riigile kuulub umbes pool Eesti metsadest, siis teine poole kuulub eraomanikele. Kui 1990ndatel aastatel olid eraomanikeks valdavalt füüsilised isikud ja ühele inimesele kuuluva metsatüki keskmise suurus oli väike, siis nüüdseks on pool erametsadest liikunud juriidiliste isikute kätte. Just see mets on muutunud tootmismetsaks, kus on tavapärased lageraied. Marani sõnul majandavad väikemetsaomanikud üldiselt oma metsa säästlikumalt kui suurmetsaomanikud.
Marani sõnul hoiavad maaelu need inimesed, kes seal elavad. Metsa muutumine suurettevõtetele kuuluvaks tootmismaaks võib küll luua töökohti, aga sageli mitte kohalikele maainimestele. Toimub metsamajandamise võõrandumine kohalikust kogukonnast ning kogukond ise ei pruugi enam sellest kasu saada. Siiski usub Maran, et on ka asju, mis Eesti looduskaitses õnnestunud, näiteks on meie looduskaitse all olevate elupaikade seis hea.
Robert Reismani meelest tuleks investeerida Eesti tööstuse tootlikkusse ja konkurentsivõimesse, et me saaksime toota vähematest ressurssidest rohkem väärtust.
Merit Vaidsalu sõnul on Eestis ja maailmas andmed looduse praeguse seisu ja tulevaste prognooside kohta olemas, mistõttu peaksime lihtsalt hakkama päris andmetest lähtuma otsuste tegemisel. Kui mõtleme strateegiliselt ja tegutseme andmepõhiselt, siis on veel lootust Eesti metsade olukorda parandada.
Maia-Liisa Anton vaidles vastu, tuues näiteks naftahiidude tegevust, mille palgatud teadlased tegid juba 1970.-80.-tel aastatel üpris täpseid prognoose tulevaste inimtekkeliste kliimamuutuste kohta, kuid need rahvusvahelised ettevõtted hakkasid sellele teadmisele vaatamata sihipäraselt kliima teemal vastu töötama.
Tiit Maran on siiski optimistlik, sest ükski muutus ei sünni iseenesest, vaid suure pingutuse ja surve läbi. Ning kui inimestele on metsade seis südamelähedane ja nad on valmis survet avaldama ja nõudma muutusi, siis need muutused ka tulevad.
