Noorte vaimse tervise mured on viimastel aastatel sagenenud ning paljud eksperdid räägivad vaimse tervise kriisist. Samal ajal kujundab sotsiaalmeedia üha enam noorte enesehinnangut, omavahelisi suhteid ja maailmapilti ning neelab suure osa nende tähelepanust ja ajast. Arvamusfestivali raames toimunud arutelu keskmes oli sotsiaalmeedia mõju laste ja noorte heaolule ning see, mida saavad lapsevanemad, koolid, riik ja teised osapooled teha noorte vaimse tervise hoidmiseks.

Psühhoterapeut doktor Anne Kleinbergi sõnul ei meeldi talle sõna „kriis“, kui jutt käib laste vaimse tervise seisust. See aga mitte seetõttu, et probleem poleks liiga suur, vaid seetõttu, et viimase 10-15 aasta jooksul on laste vaimse tervise näitajad pidevalt halvenenud. Aset leidvad mured on ajapikku kuhjunud ja süvenenud, kuid nad ei tulnud ootamatult.

Hariduspsühholoog Grete Arro tõi välja, et sotsiaalmeedia ohter kasutus käib kaasas vaimse tervise murede esinemisega. Küll aga ei ole tegemist pelgalt korrelatsiooniga: varasemad vaimse tervise probleemid ei ennusta hilisemat aktiivsemat sotsiaalmeediakasutust, küll aga sagedasemale sotsiaalmeediakasutusele järgnevad suurema tõenäosusega tulevikud vaimse tervise mured.

Riigikogu sotsiaalmeedia kahjulike mõjude leevendamise toetusrühma esimehe Madis Kallase sõnul on eriti kurb vaadata, kuidas rahvasaadikud küll arutavad omavahel ja suures saalis sotsiaalmeediaga kaasnevaid kahjusid ning vahetavad ametnike ja valitsusega kirju, kuid tegelikke seadusandlikke samme ei astuta.

Eesti Õpilasesinduste Liidu juhatuse aseesimees Tristan Eriste tõdeb, et noorte elus võtab sotsiaalmeedia aina rohkem aega, mille tulemusel jääb päris suhtlust sõpradega vähemaks. Samas ta kahtleb, kas sotsiaalmeediakeeld on parim lahendus. Eriste sõnul on sotsiaalmeedia kõige lihtsam viis saada dopamiini doosi. Ta on märganud, et paljude noorte sotsiaalsed oskused on viimasel ajal halvenenud, mida on näha ka isegi koolides grupitööde puhul.

Arutelu juhtinud SDE aseesimees ja Riigikogu saadik Tanel Kiik tõstatas küsimuse, kas vastab tõele stereotüüp, et noored kardavad tänapäeval helistada. Eriste sõnul see vastab mõnede noorte puhul tõele, kuid parim viis sellest hirmust üle saamiseks on päriselt esimene kord võtta toru vastu või ise helistada ja näha, et see polegi nii hirmus.

Madis Kallas seletas Austraalia ja Prantsusmaa sotsiaalmeediakeeldude loogikat, mis tema sõnul seisneb mitte selles, et noori karistada, vaid selles, et sundida platvormide omanikke oma algoritme päriselt muutma lootuses, et siis noored lubatakse tagasi platvormidele. „Eesmärk on öelda: kui teie midagi ette ei võta, siis meie võtame teilt 100 000 klienti ära,“ ütles Kallas Eestis elavate alaeliste sotsiaalmeediakasutajate arvu näitel.

Eriste nõustus, et peamine probleem pole sotsiaalmeedia ise, vaid just algoritmid ja sisu, mida seal näidatakse. Õpilaste esindaja sõnul on rahvusvaheliste digihiidude jaoks kergem trahve maksta kui nõudeid täita. Kiige meelest peavad riigipoolsed sanktsioonid olema mõjusad: kas trahvid peavad olema nende ettevõtete suurust arvestava määraga või tõesti tuleb minna piirangute teed, et sundida neid tegutsema.

Arro ütles, et praegu oleme küsimuse ees, et meil on olemas amoraalne toode, justkui müügis oleks ilma turvavööta auto, kuigi see on ammu keelatud. Juba praegu on Euroopa Liidu tasandil olemas selged nõuded algoritmitele, aga platvormid neid lihtsalt ei täida. Arro sõnul on demokraatlikus ühiskonnas igati õige pöörduda platvormide poole palvega reegleid järgida, kuid kui nad jätkuvalt keelduvad seda tegemast, siis ei saa välistada järgmise sammuna ka piiranguid.

Doktor Kleinberg tõi välja, et sotsiaalmeedias leviv ohtlik, sealhulgas terrorismile üles kutsuv sisu, on aastatega saanud rohkem võimalusi levida. Ka Tanel Kiik ütles oma kogemuse järgi, et kui varem kustutati kiiresti selgelt vägivaldne sisu, siis nüüd sobimatute videote ja postituste raporteerimine ei anna enam tulemusi – tuleb vastus, et see on kooskõlas platvormi reeglitega.

Eriste rõhutas huvihariduse kättesaadavuse tähtsust – kui noortel pole kohta, kus nad saaksid sotsialiseeruda ja tegelda neile huvipakkuvate asjadega, siis jääbki tühimikku täitma sotsiaalmeedia. Kleinbergi sõnul mõjutab sotsiaalmeedia lapse arengut ja võib avaldada mõju ka tema tulevastele suhetele ja tööelule, sest tal jäävad hädavajalikud sotsiaalsed oskused välja arenemata. Ka Arro nõustus, et huvihariduse puhul võiks Eesti võtta eeskuju Norrast, mis seadis mõnda aega tagasi eesmärgiks, et igale lapsele peab olema tagatud võimalus osaleda spordiringis. Nüüdseks on Norras palju edukaid noori sportlasi.

Samuti tõi Arro välja, et sotsiaalpiirangu kehtestamine lastele muudaks ka ühiskondlikku normi: alaealised ei tarbi reeglina avalikus kohas alkoholi, sest ühiskond suhtub sellesse halvakspanuga, mis omakorda on tingitud formaalse piirangu olemasolust. Isegi kui lapsed läheksid sotsiaalmeediapiirangust mööda, siis nad ikka veedaksid seal vähem aega, sest nad väldiksid selle avalikus ruumis ja koolis kasutamist.

Madis Kallase sõnul ei pea sotsiaalmeedia negatiivsete mõjude otsimiseks rääkima isegi äärmuslikest näidetest: isegi pelgalt enda postituste ja kommentaaride like’ide arvu loendamine ja kontrollimine, millise vastukaja on need saanud, mõjutab negatiivselt inimeste meelerahu. Kallas pakuks kaotada sotsiaalmeediast reageerimise funktsiooni, et muuta sealset suhtlust rahulikumaks ja konstruktiivsemaks.

Doktor Kleinberg tõi välja, et piirangute üksikasjadest on olulisem see, et selline samm tooks rahu lapsevanematele, kellel on ka suur roll selles, milliseks kujuneb lapse suhe sotsiaalmeediaga. Kleinberg lisas, et Eesti võiks olla EL-is sotsiaalmeedia teemal aktiivsem, mitte oodata, kui teised riigid meie eest otsustavad. Kiige sõnul on kummastaval kombel Eesti üldiselt pea kõikides valdkondades EL-is loid, peitudes teiste riikide selja taha.

Arro meelest on orwellik nimetada sotsiaalmeedia kasutust vabaduseks, mida ei saa piirata – kas toas päevi läbi istumine oma telefoni ekraani vaadates on vabadus? Eriste tuletas aga meelde, et lapsed on kodu peegel, mistõttu küsimuseks pole ainult sotsiaalmeedia ise, vaid ka see, millised on pereliikmete väärtused. Tema meelest on sotsiaalmeedial siiski ka positiivseid külgi, näiteks võimalusi vähesotsiaalsete noorte jaoks leida mingeidki vestluskaaslasi, mistõttu peaks lauskeelamise asemel keskenduma just ohtliku ja sobimatu sisu piiramisele.

Arutelu lõpus tegid osalejad ka konkreetseid ettepanekuid kriisi lahendamiseks.

„Olgem ise eeskujud – tehkem rohkem asju ilma sotsiaalmeedia ja nutiseadmeta,“ kutsus Madis Kallas täiskasvanuid initsiatiivi haarama.

“Oleme olukorras, kus ettevõtlusvabadus on olulisem kui inimõigused,” tõi olukorra pentslikkuse välja Arro, lisades, et see ei pea nii olema. Hariduspsühholoog soovitas Eestil olla Euroopa Liidus mitte sabassörkija, vaid eestvedaja.