Vaata arutelu järele siit: “Äärmuspopulism vs. woke-liberaalsus”

Eestvedajad: Euroopa Parlamendi saadikud Marina Kaljurand ja Sven Mikser
Osalevad: filmioperaator, -stsenarist ja -režissöör Elen Lotman ja linnateatri näitleja Laurits Muru.

Poliitiline ja ühiskondlik arutelu taandub üha sagedamini vastandlike maailmavaadete kokkupõrkeks. Kas parempopulism ja woke-liberaalsus on vastastikku teineteist võimendavad nähtused? Kuidas mõjutab kasvav polariseerumine demokraatiat, sõnavabadust ja ühiskonna sidusust? Sellest ja paljust muust jagus juttu Arvamusfestivali Sotsiaaldemokraatide ala laupäevasel avaarutelul.

Euroopa Parlamendi saadik Sven Mikser püstitas arutelu alguses küsimuse, kas tänapäeva maailma saadabki keskpõrandalt eemaldumine ja radikaliseerumine, või siiski annavad äärmusliikumised hoopis taganemislahinguid.

Filmioperaator, -stsenarist ja -režissöör Elen Lotman seletas, et kindlasti mõjutavad inimeste seisukohtade kujunemist ja radikaliseerumist sotsiaalmeedia infomullid, kuid oleks vale eeldada, et kõige probleemsemaks grupiks oleksid noored. Seda, et noored on hukas, räägib iga põlvkond aastatuhandeid, kuid tänapäeva noori on vähemalt koolis õpetatud aru saama tehnoloogia arenguga kaasnevatest varjukohtadest.

Euroopa Parlamendi saadik Marina Kaljurand seletas, et ka Brüsselis on korduvalt arutanud sotsiaalmeediaplatvormide reguleerimist. Kaljuranna sõnul ei aita lausalised sotsiaalmeediakeelud alaealistele, sest noored on piisavalt nutikad, et piirangutest mööda minna. Olulisem on see, et sotsiaalmeediaplatvormid modereeriksid paremini oma sisu kõigi kasutajate jaoks. Alustada võiks juba kokku lepitud reeglite järgimisest, mida paraku paljud platvormid ei tee.

Lotman nõustus, et vastutus platvormidega kaasnevate ohtude eest lasub ennekõike selle pealt teenivatele platvormiomanikele, mitte selle kasutajatele.

Linnateatri näitleja Laurits Muru tunnistas ausalt, et tema ei kasutagi sotsiaalmeediat. Ta tõi välja, et veebiplatvormide anonüümsus soodustab nii parem- kui vasakäärmusluse levikut. Sama on näha ka uudisteportaalide anonüümsetest kommentaaridest, kus inimesed avaldavad end mitte kõige ilusamast, kuid samas huvitavast küljest.

Mikser meenutas, et 1990ndatel aastatel oli “Aktuaalse Kaamera” mõju nii suur, et hommikul räägiti saates nähtust pea kõikides köökides ja töökohtadel kolleegidega. Praeguseks on selliste neutraalsete infoallikate roll kahanenud.

Samas levib eurosaadiku meelest trend, kus keskpõrandat tembeldatakse ise äärmusluseks. „Justkui kui üks äärmus on see, et naise koht on köögis, siis seisukoht, et naisi ei tohi peksta, oleks ise teine äärmus. See pole tegelikult nii,“ ütles Mikser.

Lotmani sõnul tuleks lähtuda ennekõike andmetest ja statistikast, sealhulgas hindamaks, kui suur on äärmuste kõlapind. Mõõdukas keskpõrand võib olla tegelikult arvukas, kuid seda on lihtsalt halvasti kuulda.

Muru ütles, et ta on kuulnud, et paremäärmuslaste sõnavara on ajapikku tunduvalt muutunud. Eurosaadikud kinnitasid, et isegi ainult Euroopa Parlamendi tasemel on näha suuri muutusi. Praeguses koosseisus on täiesti tavapärane, et üks saadik karjub, kui keegi räägib.

„Kui arutati nõusolekupõhist vägistamise definitsiooni, siis tõusis püsti üks Austria saadik, kes ütles, et tal on niigi raske naisi saada. Eelmises koosseisus selline labasus polnuks võimalik,“ tõi näite Kaljurand.

Kaljuranna sõnul on valdav enamus Euroopa Parlamendi kõigi fraktsioonide saadikutest umbusklikud digiteemade suhtes, olles tehnoloogia teemadel konservatiivsed. Esimene reaktsioon sotsiaalmeediaga seotud teemadele on see, et tuleb lihtsalt keelata; digitaalsetes dokumentides nähakse aga ohtu isikuvabadustele ja privaatsusele.

Lotmani sõnul vähendaks äärmusluse levikut see, kui inimesed hakkaksid rohkem mõistma, et globaalsed probleemid on meie ühised probleemid. Näiteks võib ju soovida end rändekriisidest distantseeruda, aga need ikka leiavad aset. Nende kriiside algpõhjustega tegelemine aitaks vähendada mõju ka meile. Samas koroonakriis oli heaks näiteks, kus maailm suutis ühe globaalse terviseprobleemiga ühisel jõul hakkama saada.

Mikser tõi välja, et poliitiliste äärmuste kasvule aitab kaasa siiski ka see, et osadel inimestel tekib osati õigustatud tunne, et valitsejad tegelevad globaalsete küsimustega, samas kui nad jäävad oma kõrgete arvete maksmisega üksi. See aga ei tähenda, et peaks loobuma globaalsete probleemidega tegelemisest, vaid tuleb hoopis paralleelselt pakkuda inimeste igapäevastele muredele toimivaid, kuid realistlikke lahendusi. See võiks vähendada parempopulistide populaarsust ilma, et meie kaotaksime suure pildi.

Kaljurand tõi välja, et ka digiteemade puhul ei saa globaalsetest küsimustest üle ega ümber, sest sotsiaalmeediaplatvormide korda tegemiseks oleks paratamatult vaja murda globaalsete digihiidude mõjuvõimu. Samas niipea kui mängu sekkuvad ärihuvid, on riikidel väga raske leida ühist keelt, isegi Euroopa Liidu tasandil, rääkimata globaalsest tasandist.

Lotmani sõnul võib radikaliseerumist soodustada see, et inimeste jaoks on keerulised probleemid liiga keerulised. Kujundina toob ta välja kaldajoone paradoksi – kaardilt paistab kaldajoon väga selge kuju ja pikkusega, kuid mida lähemalt seda vaatleme, siis seda keerulisemaks kaldajoon läheb. Kaldajoone arvutatud pikkus sõltub sellest, kui suurte või väikeste sammudega mõõdupuud kasutatakse.

Eraldi käsitleti migrandipäritolu inimeste radikaliseerumist. Mikser tõi välja, et üllataval kombel on kergemini radikaliseeritavad teise, mitte esimese põlvkonna migrandid. Põhjuseks on see, et kui nende vanemad on teadlikult langetanud valiku uude riiki kolida, siis nende laste jaoks ei olnud uues riigis sündimine vaba valiku küsimus. Erinev kohtlemine või vähem võimalusi võrreldes põlisrahvastikuga võivad aga tekitada teise põlvkonna migrantides trotsi, mida radikaalid oskavad ära kasutada.

Mikser võttis arutelu kokku, rõhutades, et radikaliseerimise vältimiseks ja keskpõranda tugevdamiseks on kõige olulisemad kriitiline mõtlemine ja inimlikkuse säilitamine.