Indrek Saar: Rusikapoliitikaga tahetakse meie suud kinni lüüa – sõna otseses mõttes

indrek saar

Avaldatud Õhtulehes 1.12.2018

Rusikapoliitika on see, kui vägivallast saab poliitika tegemise vahend ja poliitikast omakorda vägivalla õigustamise tööriist. Mitte midagi sellist ei ole Eestis olnud viimased 30 aastat, kuid nüüd on.

Me oleme olnud aastaid õigustatult uhked, kuidas me suutsime 1980ndate üliärevatel aegadel säilitada väärikuse isegi nende suhtes, kes mitte ainult ei arvanud teistmoodi kui meie, vaid kes olid otseseks ohuks meie iseseisvusele. Nüüd oleme aga Eestis jõudnud hetke, kus ainuüksi teistmoodi arvamine, teistmoodi väljanägemine või võõras keeles rääkimine toob kaasa jalgadega peksmise või kividega loopimise. Ja mis mind eriti häirib: selle kohta öeldakse vägivalla õigustajate poolt, et nõnda käitub “Eesti rahvas”. Ma ei ole nõus. Eesti rahvas nii ei käitu.

Kuidas asjad on nii läinud? Miks on saanud labasest ja argpükslikust kaklusest poliitika tegemise vahend? Miks tunnevad need, kes ei julge, oska või suuda end teistmoodi väljendada kui roppusi karjudes ja naisterahvaid kividega loopides, et nad võivad nõnda teha? Ma joonistaksin välja kaks põhjust. Esiteks leian, et rusikapoliitika tekkimisele on kõige rohkem kaasa aidanud poliitikud. Mitte valijad, mitte kodanikud ja kaugeltki mitte “Eesti rahvas“.

Kindlasti ei ole rusikapoliitika tekkimises süüdi ka maailmavaade: ükskõik, kas inimene on rahvuslane või globalist, konservatiiv või liberaal, ma olen veendunud, et ükski ideoloogiline platvorm ei tähenda vägivaldsust. Rusikapoliitika on kasulik ainult neile, kes nõnda soovivad eristuda, paista silma, saada võimu. Kordan üle: rusikapoliitika ei ole kunagi olnud vahend oma ideoloogiliste veendumuste väljendamiseks, vaid argpükslik katse suruda kõik teistmoodi arvajad vaikima.

On paraku üks teatud partei, kelle jaoks on rusikapoliitikast kujunenudki nende asjaajamise pealiin. Meenutagem kasvõi nende üleskutseid, mille kohaselt tumedanahalised liitlassõdurid peaksid kandma linnas liikudes vormirõivastust, sest muidu oleks nende peksasaamine isegi õigustatud.

Veel nädal tagasi arvasin, et kuigi Eesti poliitiline mõttevahetus on tunduvalt ropem, julmem, ähvardavam ja rumalam kui varem, siis ometi ei saa füüsiline vägivald olla kellegi jaoks poliitika teostamise vahend. Ma eksisin. Terve see nädal on kestnud poliitikute poolt oma tegude õigustamine, kus suudetakse öelda lauseid nagu “vähe sai” või “oleks pidanud tugevamini lööma”. Rusikapoliitika selgeim näide oli aga noore parlamendiliikme kommentaar uudisele, kui inglise keelt kõnelenud naisterahvast rünnati kividega: ei, seekord polnudki süüdi naine (või tema koer), küll aga olevat tegu olnud “provokatsiooniga”.

Miski minus ootas, et poliitikud on piisavalt julged, et tunnistada tehtud viga ja kutsuda üles inimesi oma seisukohti kaitsma ilma vägivalda kasutamata, kuid juhtus vastupidine: vägivalda hakati hoopis õhutama. Ei, tänases Eestis ei ole tegemist enam üksikute üleskutsetega vägivallale, üksikute vahejuhtumitega, vaid programmilise rusikapoliitikaga. Rusikapoliitikast on saanud miski, millega tahetakse meie suud lukku lüüa − sõna otseses mõttes.

Ja me olemegi vait. Me unustame ära, et küsitlustes toetab rusikapoliitikuid vaid umbes 15% elanikkonnast, see tähendab: 85% on vastu. Ja ma olen kindel, et ka antud erakonna valijate seas on tuhandeid inimesi, kelle arvates argpükste loodud vägivallal ei ole tänases Eestis kohta. Me unustame, et Toompea miitingul oli vaid käputäis inimesi, kõigest 200-300, ja nemadki polnud kõik vägivaldsed, kaugel sellest. Me unustame, et kui rusikapoliitika tegijad ütlevad, et nemad ongi “Eesti rahvas”, siis nad valetavad. Nad ei ole. Meie oleme Eesti rahvas. Meie − kõik Eesti inimesed. Kõik need, kelle arvates sinimustvalgete all tuleb vaielda või laulda, tähistada või juubeldada, kuid mitte jalaga teist inimest peksta, on Eesti rahvas.

Kõik need, kelle arvates rukkilille kandmine revääril ei anna õigust rünnata kividega naisterahvast, vaid on hoopis pühendatud meie sõduritele, kes on koos liitlassõduritega võidelnud ja langenud Eesti ning tema julgeoleku eest − nemad on Eesti rahvas. Nemad on need, kelle arvates “Eesti rahvas” on rahvas, kes võib olla täiesti eri meelel enam-vähem kõiges, vaielda ja kaitsta oma seisukohti, olla kirglikud ja põhimõttelised, kuid nad on ka rahvas, kes kunagi ei muutu poliitplatnoideks: nendeks, kes löövad teist inimest, kui ta arvab teistmoodi.

Ma olen mures ja vihane. Vihane nende käputäie argpükste peale, kes ropendades jalgade, kivide ja kätega teisi inimesi peksavad ja nimetavad seda “Eesti rahva” käitumiseks. Ja ma olen mures, et meie vaikime. Meie, sajad tuhanded, kes suudavad vaielda Eesti ees seisvate põhimõtteliste küsimuste üle ilma vägivallata − me oleme vait.

Rusikapoliitika jaoks on alati vaja kahte osapoolt. On vaja neid, kes õhutavad ja viivad läbi vägivalda. Neid ei pea olema palju, piisab vaid viiest-kuuest poliitikust ja kümmekonnast neile kuuletuvast vihasõdurist. Ent rusikapoliitika jaoks on vaja veel tuhandeid − neid, kes vaikivad, kes ei tee midagi, kes lasevad rusikapoliitikal juhtuda ja ei tee kuuldavaks oma seisukohta. Rusikapoliitika tekkimises on Eestis süüdis üks erakond ja tema lumehelmekestest kannupoisid. Ent kui rusikapoliitika levib, oleme selles süüdi juba meie kõik.

Ärme siis vaiki ja ärme anname Eestit ära!

Seotud lood: