Hoolimata ühismeedia aina laiemast levikust mängib jätkuvalt suurt rolli tänases dünaamilises maailmas raadio ja televisioon. Heli ja pilt toovad kuulajale-vaatajale sisu kiiresti kätte. Tahame olla kiiresti informeeritud, samal ajal soovime saada info mõtestamist. Mida see uudis tähendab? Miks see on meile tähtis? Kuidas see või teine infokild meie elu sisuliselt mõjutab?
Eesti Rahvusringhääling (ERR) ehk klassikalises mõttes Eesti Raadio ja Eesti Televisioon annavad eetrisse päris palju ühiskonnaelu kajastavaid saateid. Erinevalt kultuuri- või meelelahutussaadetest on just ühiskonnaelu puudutavad saated eetris n-ö prime time ajal. See tähendab sellel kõige magusamal ajal, mil televiisori ees või raadiot kuulamas on kõige rohkem inimesi. Suurima auditooriumi omamine peaks tähendama suurt vastutust, kirjutab sotsiaaldemokraat Marianne Mikko Õhtulehes.
Meestekeskne ajakirjandusmaastik
Auditoorium pole mitte mingi abstraktne üksus, vaid tal on oma nägu ja tegu. Need on inimesed, kes jagunevad naisteks ja meesteks. Nii ühed kui teised soovivad vaikimisi kuulda-näha samamoodi naisi ja mehi. Mida meie suguõed ja -vennad mõtlevad, mida nad raadioeetris või telepildis peavad vajalikuks meie ühiskonna valupunktide lahendamise puhul alla kriipsutada. Tähtis on, et saatekülalised meid kõnetaksid. Et nad oleksid nii nagu ühiskond üldse – naised ja mehed.
Mitte vähe olulist rolli mängib siin saatejuhi sugu. Pisendamata toimetaja ja produtsendi rolli saate ettevalmistamisel, on ometi just saatejuhi kujul tegemist juhiga, kelle kätes on suuresti nii teema kui ka teemat lahkama kutsutud külalis(t)e valimine. Sisu tootmisel räägivad kaasa loojate huvid ja veendumused, sotsiaalne taust, vanus, maailmavaade ja sugu. Just viimase puhul jääb õhku rippuma suur küsimärk. Soolises mõttes ei vasta ERRi ühiskonnaelu kajastav teleekraan aasta(kümne)te kaupa ühiskonna ootustele. Tasakaalu asemel valitseb suurima vaadatavusega õhtusel eetriajal tasakaalutus. Tahtmata nimetada nimesid, on ometi pimedalegi näha, et saatejuhid on meessoost.
Kuidas on Eesti Raadioga? Rahvusvaheliste uuringute järgi on prime time raadios nii laupäeva kui ka pühapäeva hommik. Kõrva kikitades saame aru, kes eetris oma mõtteid Eesti ja maailma kohta avaldavad. Kes on need meie arvamusliidrid, kelle sõnal on kaalu nagu ka mõju? Tegemist on baritonide, tenorite, sekka ka bassiga. Sopran, metsosopran ja alt ei kuulu reeglina helipilti. Üks või teine kord saatekülalisena esinev naine ei anna kuidagi võimalust väita, et mehed ja naised on võrdselt esindatud.
Autoriteetsemate ja juhtpositsioonil olevate ajakirjanike maitsest ja maailmavaatest oleneb paljuski saate sisu. Meediamaalima maskuliinne ilming väljendub näiteks kaitse- ja julgeolekuteemades. Ka nn naisteteemad võivad meesajakirjaniku arusaama järgi naistest võtta hoopis teise kuju, kui sedasama teemat avaks naisajakirjanik. Eesti ajakirjandusmaastiku meestekesksus ongi asja tuum.
Kelle nägu on juhatus ja nõukogu?
Mida ERR ise asjast arvab? Küsisin seda peadirektor Erik Rooselt. Vastus: „Osades raadio arvamussaadetes annavad hetkel tooni mehed, samas „Rahva teenrite“ saates on esinejate hulgas nii mehi kui naisi. Saatejuhtide valiku esimene kriteerium on rahvusringhäälingus alati nende professionaalsus, sugu ei ole valikul lähtekriteerium. Tele- ja raadioeetrisse valime inimesi eelkõige nende oskuste järgi. Kuulaja-vaataja huvides on, et mehi ja naisi oleks enam-vähem võrdselt ja jälgime, et suures pildis oleks tasakaal paigas. Arutelu- ja poliitikasaated vajavad kindlasti Eestis rohkem naistegijaid, see iseloomustab meediat tervikuna, mitte ainult ERR-i.”
Eesti Rahvusringhäälingu peadirektorile ja kõigile juhatuse liikmetele tahaks meelde tuletada lihtsat tõde, et ERR on eriline oma erilise staatuse tõttu: raha selle institutsiooni toimimiseks tuleb riigi eelarvest ehk teisisõnu meie kõigi rahakotist. Mida teevad või jätavad tegemata reklaamitulul püsti püsivad eraraadio- ja telekanalid, ei puutu asjasse. ERR aga läheb korda ja sealses personalipoliitikas toimuv puudutab meid vägagi. Ei saa olla nii, et meie, naissoost maksumaksjad, saame vastutasuks ainult keskealise mehe mõtte a la võta või jäta. Selline lähenemine on kitsarinnaline ja kohatu. Ent veelgi küünilisem on see, kui naisajakirjanike professionaalsus seatakse püramiidi tipus oleva meesjuhi poolt kahtluse alla.
Soolise võrdõiguslikkuse seadus oma otsest ja kaudset diskrimineerimist tauniva klausliga kehtib kõikjal üle Eesti Vabariigi. Erandit ei moodusta ka rahva rahastatud Eesti Rahvusringhääling. Lugedes tähelepanelikult seadust ja vaadates-kuulates teraselt ERRi arvamussaateid, siis teleekraan ja raadioeeter dikteerivad ühemõtteliselt, et Eesti Rahvusringhäälingus on aeg hakata koguma soopõhiseid andmeid. Esimene küsimus oleks, kuidas ERRi poliitikat suunav juhatus, kus otsuseid langetab meeste kõrval üks naisterahvas, ise saaks sooliselt tasakaalu. Sama küsimuse võiks sujuvalt esitada ka ERRi tööd kontrollivale nõukogule. Voila! Nagu üks mees vaatab ka siin vastu mehenägu. Loodetavasti Marika Tuus-Laul ainsa naisena nõukogu liikmete seas annab mulle andeks.