Viimaste nädalate arutelud Eesti kriminaaljustiitssüsteemi üle ei ole enam ammu ainult  juristide omavaheline vaidlus. Panna siia juurde veel ka värske Ringkonnakohtu õigeksmõistva otsuse nn Kalle Laaneti kaasuses oleme taas kohas, kus tekib arusaamatuse
tunne – kas meie seadused on ikka piisavalt selged või sumpame ikka udus?

Kui vandeadvokaat Oliver Nääs ütleb avalikult välja, et „praktiliselt igaühe vastu on võimalik mingi asi püsti panna“, siis tasub korraks peatuda ja küsida, kuidas me üldse siia jõudsime.

Veelgi olulisem on tema teine tähelepanek: karistamine peab olema inimese jaoks ette nähtav. See ei ole lihtsalt üks ilus õigusteaduslik loosung, vaid õigusriigi alus. Inimene peab aru saama, kus jookseb piir lubatu ja keelatu vahel. Kui isegi kohtud tõlgendavad samu norme erinevalt, siis ei saa me ausalt väita, et süsteem toimib kodaniku jaoks selgelt ja õiglaselt.

Olen seda omal nahal kogenud.

Minu enda, aasta tagasi lõplikult lõppenud kadalipp, sai alguse täpselt 10 aastat tagasi. Laias laastus viis aastat eel- ja järeluurimist ja viis aastat kohtumenetlust. Selle aja jooksul õppisin tundma mitte ainult seadust, vaid ka süsteemi psühholoogiat. Kuidas avalikkuse jaoks võib inimene olla sisuliselt süüdi juba hetkel, kui kahtlustus esitatakse. Kuidas protsess ise võib muutuda karistuseks sõltumata sellest, milline on lõplik kohtulahend. Ning kuidas lõpuks ei huvita enam eriti kedagi, kui palju maksis see kõigile — inimesele, tema perele, maksumaksjale ja usaldusele riigi vastu.

Just seepärast pean oluliseks, et on taaskord välja toodud toimingupiirangu rikkumise regulatsiooni problemaatika. Kui karistusnorm sisaldab hulka määratlemata mõisteid ja selle tegelik sisu kujuneb alles aastate jooksul kohtusaalides, siis tekib väga ohtlik olukord. Mitte pahatahtlikkuse tõttu, vaid süsteemi enda loogikast tulenevalt.

Kui üks kohus leiab, et sõber on seotud isik, ja teine kohus leiab vastupidist, siis ei saa probleem olla ainult inimestes või advokaatides. Siis tuleb ausalt tunnistada, et norm ise vajab ümbermõtestamist.

Õigusriigis ei tohi tekkida olukorda, kus inimene peab kartma mitte ainult seaduse rikkumist, vaid ka seda, kuidas keegi võib seadust hiljem tõlgendada.

Täna näeme kahjuks üha enam tendentsi, kus seadused kirjutatakse võimalikult laiad ning seejärel antakse kohtutele ülesanne hakata nende tegelikku sisu kujundama. Võib-olla tundub see mugav lahendus riigi jaoks, kuid kodaniku jaoks tähendab see õiguskindluse vähenemist. Kriminaalõigus ei tohi olla loominguline ala. See peab olema võimalikult täpne ja etteaimatav.

Sama oluline on menetluste pikkus ja proportsionaalsus.

Kui uurimise käigus muutub selgeks, et peale siseveendumuse või oletuste väga palju muud ei ole, siis peab süsteemis olema võimekus öelda „stopp“. Mitte otsida iga hinna eest uut paragrahvi, uut tõlgendust või uut menetluslikku nurka, mille kaudu protsessi jätkata.

Riik ei tohi tegutseda loogikaga, et kui inimene on juba kord hammasrataste vahele sattunud, siis küll lõpuks midagi ikka leitakse. See kahjustab lõpuks kõige rohkem usaldust õiguskaitseasutuste vastu. Ja see usaldus on palju väärtuslikum kui ükskõik milline statistiline „võit“.

Lahendused ei ole tegelikult keerulised.

Esiteks tuleb probleemsed karistusnormid uuesti lahti kirjutada. Kui paragrahv võimaldab liiga laia tõlgendust, siis tuleb see teha selgemaks. Inimene peab ise aru saama, millal ta seadust rikub. Teiseks peab süsteem õppima nõrku menetlusi varem lõpetama. Iga kahtlus ei pea lõppema aastatepikkuse kriminaalprotsessiga.

Kolmandaks tuleb tõsiselt arutada uurimis- ja võimufunktsioonide lahusust. Kui üks ja sama süsteem kogub infot, tõlgendab seda ja samal ajal kujundab menetluslikku strateegiat, siis tekib paratamatult küsimus kontrollmehhanismide piisavusest. Ja neljandaks tuleb lõpuks rääkida ka riigi vastutusest. Kui inimene veedab aastaid menetluses ning õigeksmõistva lahendi järel sisuliselt lihtsalt lahkub kohtusaalist ilma igasuguse tegeliku hüvitiseta, siis ei ole see tasakaalus süsteem.

Õigusriigi tugevust ei mõõdeta ainult selles, kui edukalt suudetakse kedagi süüdi mõista. Seda mõõdetakse ka selles, kui hästi suudab riik kaitsta inimest liigse võimu, ebamäärasuse ja põhjendamatult pika menetluse eest.

Karistusõigus peab jääma ultima ratio’ks — viimaseks abinõuks, mitte esimeseks reaktsiooniks. Sest hetkest, mil inimesed hakkavad tundma, et igaühe vastu on võimalik „midagi püsti panna“, hakkab murenema mitte ainult usaldus õigussüsteemi vastu, vaid usaldus riigi vastu tervikuna.

ÕIGUSRIIK UDUS | Kajar Lember: kuidas jõudsime olukorda, kus igaühe kohta võib midagi püsti panna?