Mis ühendab valitsuse taganemist miinimumpalga tõstmise kokkuleppest, plaani suurendada alla keskmise palgaga välistööjõu sisserännet ning vastuseisu võrdse palga direktiivile?

Kõik need otsused viivad samas suunas – suruvad alla Eesti inimeste palgakasvu ning süvendavad ebavõrdsust ja palgavaesust. Kahjuks tundub, et just see ongi peaminister Michali lubatud „karge parempoolne poliitika“, mille elluviimiseks oli vaja sotsiaaldemokraadid valitsusest välja tõrjuda.

Madal miinimumpalk ei ole paratamatus

Alustame miinimumpalgast. Eesti miinimumpalk (946 eurot bruto) on Euroopa Liidu võrdluses tagasihoidlik. Kui arvestada meie hinnataset, on pilt veelgi kehvem – miinimumpalga ostujõud on Eurostati andmetel EL-i madalaim.

Ka miinimumpalga suhtena mediaanpalka jääme Euroopa lõppu: meist kehvem näitaja on vaid Lätis. See tähendab, et probleem ei ole ainult üldises palgatasemes, vaid selles, kui kaugele miinimumpalk on keskmisest ja mediaanpalgast maha jäänud.

Palgavaesuse vähendamiseks võeti Euroopa Liidus juba 2022. aastal vastu piisava miinimumpalga direktiiv, mille üks tungivaid soovitusi on miinimumpalga tõstmine kas 60%-ni mediaanpalgast või 50%-ni keskmisest palgast. Sellest lähtuvalt sõlmisidki valitsus, ametiühingud ja tööandjad 2023. aasta mais hea tahte kokkuleppe miinimumpalga järk-järguliseks tõstmiseks 50%-ni keskmisest palgast.

Paraku taandus valitsus sellest kokkuleppest õige pea pärast sotsiaaldemokraatide välja arvamist, kui majandus- ja tööstusminister andis ametiühingutega kohtudes mõista, et riik ei pea seda enam siduvaks. Tagajärjeks olid venivad alampalga läbirääkimised ning viimase viie aasta kõige tagasihoidlikum tõus – 6,8 protsenti ehk 60 eurot, mis vaevu ületab inflatsiooni.

Kui miinimumpalk moodustaks juba praegu 50% keskmisest palgast, oleks see tänavu umbes 1100 eurot kuus. Praeguse tempoga jõuame selleni alles mitme aasta pärast. Valitsuse taandumine hea tahte kokkuleppest pidurdas selgelt väiksema sissetulekuga inimeste palgakasvu.

Alla keskmise teeniv „spetsialist“?

Samas suunas liigub ka valitsuse plaan lubada igal aastal kvoodiväliselt Eestisse kuni 2600 välismaist töötajat. Kuigi kõik opositsioonierakonnad hääletasid välismaalaste seaduse muutmise seaduse teise lugemise katkestamise poolt, siis Reformierakonna ja Eesti 200 saadikute häältega suunati eelnõu kolmandale lugemisele ning võetakse peagi vastu.

Esmapilgul kõlavad eelnõu eesmärgid mõistlikult ja ilusalt: soovitakse „leevendada oskustööjõu puudust“ konkreetsetel tegevusaladel. Tegelikkus on aga siiski teine.

Juba mitu aastat saavad kvoodiväliselt Eestisse tulla tippspetsialistid, kelle töötasu on vähemalt poolteist Eesti keskmist palka. Samuti ei kehti mingit kvooti Euroopa Liidu, Kanada, USA, Ühendkuningriigi, Jaapani ja veel mitme arenenud riigi kodanikele – nemad saavad tulla Eestisse töötama arvuliste piiranguteta.

Valitsuse plaan lubaks aga tuua Eestisse igal aastal tuhandeid inimesi, kellele makstakse vaid 80% keskmisest palgast. Kas see kõlab kui oskustöötaja ja spetsialist, kellest Eestis on puudu?

Kõnekas on ka meedias välja toodud valdkondade loetelu: veondus, laondus, töötlev tööstus. Nendes sektorites kujuneb 80% keskmisest palgast sisuliseks piiriks, mille ületamist saab tööandja vältida – alati on võimalik palgata odavam tööjõud väljastpoolt. See tähendab, et valitsus paneb kohalike töötajate palgaootustele piduri peale.

Valitsus petab ka naisi

Palkade alla surumine ei piirdu loomulikult ainult meestega. Aprilli keskpaigas teatas valitsus ootamatult, et ei kavatse juba kolm aastat tagasi vastu võetud palkade läbipaistvuse direktiivi ellu viia. Veelgi enam – valitsuse liikmed on andnud mõista, et Eesti maksab pigem trahvi, kui direktiivi rakendab, ning nimetanud seda ideoloogiliseks käskude-keeldude regulatsiooniks.

Direktiivi eesmärk on suurendada palkade läbipaistvust ja vähendada põhjendamatuid palgaerinevusi. See näeb ette, et töökuulutustes tuleb avaldada palgavahemik, tööandjad ei tohi küsida kandidaatide varasema palga kohta ning põhjendamatud palgalõhed tuleb kõrvaldada. Sellele on avaldanud toetust mitmed eksperdid ja ettevõtted.

Valitsuse negatiivne otsus koos seda saatva kommunikatsiooniga tekitab tõsiseid küsimusi väärtusvalikute kohta. Sõnades liberaalne valitsus annab sisuliselt mõista, et naiste ja meeste võrdne kohtlemine ei ole prioriteet – seda olukorras, kus Eestis on jätkuvalt üks Euroopa Liidu suurimaid soolisi palgalõhesid.

Valitsuse poliitika tagajärjed

Miinimumpalga kokkuleppest taganemine, odava välistööjõu laiem sissetoomine ning palkade läbipaistvuse takistamine ei ole juhuslikud ega üksteisest eraldiseisvad sammud. Need moodustavad selge terviku – poliitika, mis pidurdab palgakasvu, vähendab töötajate läbirääkimisjõudu ja süvendab ebavõrdsust.

Kui miinimumpalk ei kasva kokkulepitud tempos ja samal ajal tuuakse tööturule juurde madalama palgaga tööjõudu, siis on paratamatult tagajärjeks aeglasem palgatõus ja suurem palgavaesus.

Valitsuse „karge parempoolne poliitika“ mõjutab negatiivselt nii väiksema sissetulekuga töötajate kui keskklassi kindlustunnet. Samuti annab Michali valitsus selge sõnumi, et õiglane palk ning naiste ja meeste võrdne kohtlemine ei ole nende jaoks olulised väärtused.

Tanel Kiik: kas palkade alla surumine ongi Michali „karge parempoolne poliitika“?