25. märtsil möödub 1949. aasta märtsiküüditamisest 72 aastat. Riigikoguliige ja ajaloolane Jaak Juske intervjueeeris selleks puhuks Sotsiaaldemokraatliku erakonna asutajaliiget ning küüditamise ohvrit Marju Toomi.
I PEATÜKK – SÜNNIPÄEV JA SIBERIMAA
Jaak Juske: Marju, teie pere küüditati Sinu 10. sünnipäeval 25. märtsil 1949. Millisena mäletad seda ööd?
Marju Toom:
On märts 1949.
Põltsamaa on põlenud ja üsna varemetes veel. Vanaema ja vanaisa said elamiseks katusealuse toa ja köögi kesklinnas meie põlengu lähedal. Siit on lühem tee kooli. Talveti olen nädala sees nende juures. Ema üürib tuba linna servas vastu Kuningamäge.
Mul on juubel tulemas – tervelt 10 aastat!
Vanaema küsis, mida ma sünnipäevaks tahaksin. Valik – tort või kringel. Vastasin, et kindlasti – tort!
Vanaisa, kes oli olnud riidevärval, oli tuha alt välja kaevatud värvidega köögipliidil talunaistele lõngu värvinud, mille eest oli meile kanamune ja jahu toodud. Tallinna „kaubadaam“ oli öömaja eest maksnud paari peotäie suhkruga. Tort oli reaalselt tehtav.
Oli tulemas kevadine koolivaheaeg. Keskkooli direktor ja enamus õpetajaid otsustasid vaheajaks perede juurde sõita või jääda. Ema kinnitati direktori kohusetäitjaks, mis tähendas, et ta pidi iga päev koolis olema, et olla kõikvõimalikele ülemustele kättesaadav.
24. märtsiks – minu sünnipäevaks – määrati kooli saali suur linna ja valla aktiivi kevadkülvi koosolek, mille tehniline korraldamine jäi ema teha.
Palusin torti 25. märtsiks (reedeks), et ka ema saaks sünnipäevast osa.
Ja ongi mu juubeli tähistamise varahommik! Ärkan selle peale, et ema ja vanaema on akna all ja piiluvad kardina tagant tänavale … „Nad tulevad … Ei lähevad mööda … Ei, ikka siia …“
Kole trampimine trepist üles ja põmaki! uks lahti. Uksel on sõdurid automaatidega ja püstoliga vehkiv ohvitser: „Seiss! Laps 15 minutiga riidesse! Kaasa võtta midagi ei tohi! Minekule!“
Ema ja vanaema panevad mulle kordamööda midagi üksteise otsa selga – enam-vähem kõik riided, mis vanaema juures on. Ema paneb kasuka selga.
Vaatan kurvalt tagasi – tort jääb voodi kõrvale öökapile maha.
Lähme ema elukoha poole jääl libisedes. Kukun. Ohvitser tõstab mu kraedpidi püsti ja „mat’id“ lendavad. (Jätan meelde ja hiljem juba Siberis saan teada, mida mulle öeldi).
Ema toas on pakkijad ootamas. Ema jääb ohvitseri küsimustele vastama, mehed pakivad … Ega neil palju tööd ei ole, sest mis vara ühel põlenud perel ikka on. Eriti, kui isa on juba üle kolme aasta vangis.
Pakkijad küsivad, kus teie toidud on. Ema: „Sahvris riiulil on pool purki soolapekki. Muud ei ole“.
Mehed sosistavad omavahel midagi ja küsivad: „Proua, kas teil raha on?“ Ema: „Ei ole, sest palk lubati välja maksta pärast koolivaheaega …“
Üks meestest kaob ära. Ja kui ta mõne aja pärast tagasi on, siis on tal kaasas 5 leiba. (Nad olid rahad kokku pannud ja mees käis poest leiba ostmas). Korjandusest ülejäänud raha pisteti emale (märkamatult) tasku. Hiljem, juba vagunis leidsime.
Jaak Juske: Kuhu Su pere asumisele saadeti?
Marju Toom:
Alustan kaugemalt – aastast 1946.
Põltsamaal oli sügisel suur tüüfuse epideemia. Ka mina jäin haigeks. Viidi haiglasse.
Ühe päeva olin palatis, kus mu kõrval oli veidi vanem poiss tsaaride haigusega – veri ei hüübinud ja käelaba oli randmest nurga all lubjastunud ning liikumatu.
Siis tuldi ja aeti mu pea paljaks ning viidi hoovimajja nakkuspalatisse. Lohutati, et kui terveks saad, siis oled kui helevalgete lokkidega ingel.
Edasist mäletan hulga hiljem. Ühel päeval ärkasin selle peale nagu oleksid mind lapsed mängima kutsunud ja ma vastasin neile, et ei tule, kuna mul on veel palju tegemata … Tegin silmad lahti ja küsisin värskekapsasuppi …
Hiljem räägiti, et ühel päeval olevat tulnud haiglasse sõjaväearst dr Vassiljeva kaasas mõned annused penitsilliini, mis olid Leningradi ühes laboris valmistatud. Katseobjektideks valis ta minu ja vastas voodis oleva neiu. Nii me ellu jäime.
Eelmisel suvel sattusin Interneti avarustel tekstile, kus kirjeldati, et Kim Philby seltskonna abiga „pätsati“ inglastelt penitsilliini näidised, mida Leningradi sõjaväe laboris järele tehti. Olin seega siis NL „pätsamise“ katsejänes!
Ja nüüd siis 1949. aastasse.
Põltsamaalt viidi meid 25. märtsi (reede) lõunaks veoautodega Jõgeva jaama. Tuli pikalt autokastis oodata. Tänaseni on silme ees inimmeri ja lapse silmade jaoks lõputu autode, lõputu hobuste hulk…
Tänaseni on silme ees ka mõned üksikud inimesed:
Vanem naine, kes tammub perroonil edasi-tagasi, aeg-ajalt ulub ja karjub midagi… Kõige kohutavam tema juures on see, et ta meeltesegaduses on oma seeliku üle pea tõstnud ning ta paljad luised reied-tuharad on külmast sinised. Hirmust on tal kõht lahti ning pruunid nired voolavad mööda jalgu alla. Meist ta jäigi sinna vagunite ette porilompi tuiama. Asjapulgad ei pööra talle mingit tähelepanu.
Teiseks musta looritatud kübaraga muldvana proua, kes istub perroonil oma uhkes rotangist tugitoolis. Tooli kõrval on paar elegantset kohvrit.
Õhtu eel tagurdas auto vaguni uksele ja rahvas käsutati vagunisse. Viimasena tõsteti vagunisse tugitooliproua. Vaguni uks mürtsatab kinni.
Vaguni otstes on 2 korrust narisid. Emaga saame vastu vaguni seina kohad I korrusel. Inimesed pakitakse nii tihedalt kokku, et öösel saab ainult käsu peale külge vahetada. Kaasavõetud kompsud lähevad naride alla.
Kolm päeva ei ole kellegi asi, kas inimesed söövad, joovad … pissivad.
On pühapäeva õhtu 27. märts.
Rong läheb liikuma ja öösel jõuab Pihkva lähistele, kus esimest korda käsutatakse pangedega meeskond supi järgi. Ja kui vagunist välja hüpata, siis valvurite jalgade ees võib ka maha kükitada. Valvurid karjuvad: „Bõstro! Bõstro! Bõstro!“
Ühel poisil on põues tema lemmikraamat. Vagunis olevad õpetajad leiavad, et lapsed tuleb panna kõva häälega raamatut ette lugema. Nii ei saa vaguni rahvas masendusse vajuda. Alustame Herbert George Wells’i „Maailmade sõja“ ettelugemist.
Pärast Volga ületamist ollakse isegi veidi nagu rõõmsad, et rongi ei saadetud Komi, Vorkuta ja tundra poole. Mujal loodetakse siiski ellu jääda.
Aastate jooksul on selgunud, et tõenäoliselt olin viimase (19.) küüdirongi viimases pooles.
Ust-Tarski jaamas jagatakse rong pooleks.
Tagumine pool suunatakse mööda lõunasse suunduvat raudteed Karasuki jaama suunas. Seega ca kahe nädalaga oleme jõudnud Karasuki.
Siin meid laaditakse jälle veoautodele ning sõit läheb erinevate rajoonikeskuste suunas.
On teede lagunemise aeg, sula. Päevane läbisõit heal juhul ca 20 km.
Viie päevaga ja mõne autoga jõuame Krasnozjorski kirikukülla, mis on Novosibirski oblasti ühe lõunapoolseima rajooni keskuseks. Öömajaks on kohalik kultuurimaja (endine kirik) saal, kuhu on põrandale laotatud põhku.
Toimub orjaturg.
Hommikul rivistatakse kõik maja esisele platsile ja kohalike sovhooside esindajad näitavad NKVD meestele, keda nad endale tahavad saada. Valitakse kobedamaid peresid. Edasi tulevad kolhooside esindajad. Jälle valitakse kobedamaid peresid.
Viimastena on rivisse jäänud:
2 kolme väikese lapsega mammat; 1 kahe lapsega mamma; 2 ühe lapsega mammat; 1 väikse lapsega vanatädi; 2 vanapaari, nii 70-sed; 1 üksik preili; 1 üksik 17-aastane veel üsna lapseohtu olemisega noormees Viljandist.
Meie saame elukohaks Petropavlovka küla 1.mai kolhoosi. Esindaja jõuab (üsna joomasena) lõunaks kohale. Traktori sabas oleval „lohistil“ läbime viimased 25 km.
Novosibirski oblasti ja Qazaqstani(Kasahstani) üsna sirgjooneline piir on ühtlasi ka Semipalatinski polügooni piiriks. Interneti avarustel leiduvates tekstides kirjeldatakse, kuidas USA A-pommi välja töötajatelt „pätsati“ Manhattani projekti joonised ja tehnoloogia, mida asuti kiirkorras järele tegema. Katsetusteks valmistati ette Ida-Kasahstani aladel Semipalatinski polügoon.
Tooduna elama polügooni kõrvale olin seega juba teist korda NL „pätsamise“ katsejänes!
Intervjuu märtsiküüditamise ohvri Marju Toomiga. I peatükk
Intervjuu märtsiküüditamise ohvri Marju Toomiga. II peatükk
Intervjuu märtsiküüditamise ohvri Marju Toomiga. III peatükk
Intervjuu märtsiküüditamise ohvri Marju Toomiga. IV peatükk
Intervjuu märtsiküüditamise ohvri Marju Toomiga. V peatükk
Intervjuu märtsiküüditamise ohvri Marju Toomiga. VI peatükk