Intervjuu märtsiküüditamise ohvri Marju Toomiga. II peatükk

25. märtsil möödub 1949. aasta märtsiküüditamisest 72 aastat. Riigikoguliige ja ajaloolane Jaak Juske intervjueeeris selleks puhuks Sotsiaaldemokraatliku erakonna asutajaliiget ning küüditamise ohvrit Marju Toomi.

II PEATÜKK – ELUGA PÄÄSEMINE JA ELU STEPIS

Jaak Juske: Oled rääkinud, et Sind lummas lapsena Siberi loodus. Milline oli lapse elu asumisel?

Marju Toom: 

Tüüfuse järel jäi mu kasv pikaks ajaks kinni. Ka Siberi esimestel aastatel ma olin 10-11-selt nii 5-6-se kasvu. 

Võib-olla seetõttu oli suhtumine minusse seal veidi leebem. Aga iga suutäie eest tuli ikkagi tööga tasuda. 

Külas me poleks suutnud ellu jääda. Ema nõustus, et meid kolitakse steppi ca 15 km kaugusele külast, kus asub kolhoosi karjafarm – laut paarikümne lehmaga, lambakari.

Meie muldne maja minu jutu järgi joonistatuna:

Eluruum tuli meil endil maasse kaevata. Meie muldsel majal oli ka otsasein siiski mätastest:   

 

Tore, et lüpsitüdrukud olid nii abivalmis ja raskemates asjades abistasid ning ühe käega brigadir Derjuga – endine sapöör – oli nõuga abiks. 

Brigadiri elukaaslane – Volga-sakslanna Valja – oskas veidi pottsepatööd. Kui 45-kraadise külmaga talvel pliidi alla põhust tuli sai tehtud, oli meie muldses majas üsnagi soe.

Loodus oli kord leebe ja südamlik, kord kohutav ja kuri.

 

Esimene päev stepis

On 1949. aasta juuni kauges Siberis…

Et ellu jääda, me emaga kolime jälle. Kolhoosi piimamees aitab meie vähese varanduse – mõned kotid ja puust kohvri – härjarakendile ja sõit läheb üle Karasuki jõe Petropavlovka külast ca 15 km kaugusel stepis asuvasse kolhoosi põllu- ja karjabrigaadi. 

Härg sammub rahulikult ja mõõdukalt ning õhtuks jõuame kohale.

Meie elukohaks määratakse akendeta palkidest ait. Nurgas põrandal on hunnik põhku… 

Ema ulatab vastuvõtjatele liitrise (piima)pudeli. Mõne aja pärast tuuakse see täis lõssi tagasi ja koos leivakääruga. Nii on meil õhtu- ja hommikusöök olemas.

Hommikul tuleb emal tööle minna. Lähen kaasa. Istume tuttaval härjavankril ja sõit läheb steppi. 

Taevas on sinine-sinine… Päike paistab. Sissesõidetud tee saab pikkamööda otsa ja härg astub edasi mööda avasteppi murukamarat. Kord on vasakul pajupõõsastik ja selle varjus tiigi suurune veelomp, kord paremal mõned suuremad puud  –  kased ja haavad – ning nende all õitsvad kibuvitsad, kohalik kolok.

Üsna pika maa järel jõuame ühe järjekordse koloki juurde ja seal on haohunnik, mille tõstame vankrile. Hilislõunaks jõuame tagasi. Saame oma kausitäie jahukörti ja õhtuks leivakääru ning lõssipudeli.

Järgmine hommik… 

Olen ema tööle mineku maha maganud. Pudelis on veel lõssi ja nartsu sees – mõned suutäied leiba. Söön.

Otsutan, et lähen tööle läinutele järele. 

Suundun steppi. Mina – 10-aastane ja vanuse kohta väga väikese olemisega kauge Eesti linnalaps… 

Tee on veelgi huvitavam, kui eelmisel päeval, sest kõik uued ja uhked lendlevad putukad ja liblikad, kõik lilled ja linnukesed on palju lähemal kui vankrilt vaadates. 

Teele jäävad põõsad, puud ja rohud on juba nagu mu vanad head tuttavad. 

Siin on see õitsev kibuvits, kus eile sädistasid linnukesed. 

Paremal on kolok: eemalt paistavad võimsad sinise taevani ulatuvad valge tüvelised kased – kaharad ja lõhnavad. Nende vahel on lehti väristavad haavad. Ja vankri eilsete rattajälgede kõrval ja vahel on õitsvate rohupuhmaste kolla-roheline sein.

Sammun … 

Jõuan minust pikema rohupuhma juurde. Kõrgel, mu pea kohal on kollased mesiselt lõhnavad õisikud nagu kollased õitest liuad, milledel istuvad kollased linnukesed ja … laulavad. 

Laulavad sinisele, sinisele taevale.

Püüan neid paitada, kuid nüüd nad tõusevad lendu. Taeva taustal on neid terve parv.

Astun edasi. 

Vaade järgmisele minust kõrgemale rohupõõsale ja nüüd on mu silmade ees ennenägematud imelinnud, kellede hallidel pugudel on siksakiline … vikerkaar.

Pole varasemalt vanaisa kabinetis vaadatud linnupiltidel midagi niisugust näinud.

Püüan ka neid paitada … Vurr! Ja ka nemad on mu pea kohal!

Ikka edasi. 

Oma astumisega peletan järgmistelt ettejäänud rohupuhmastelt taeva poole sülemi kollaseid ja valgeid liblikaid. Sinise taeva taustal on nad kui valge-kollane tähtede pilveke.

Ümberringi on imeline linnulaululine vaikus, ere päikesevalgus ja meelõhnaline õrn tuuleõhk. 

Vabadus! Helesinine Vabadus! Taevase valguse Vabadus! 

Priius! Võin vabalt hingata!

Imeline Looduse kingitus mulle, kes ma alles hiljuti olin olnud pimeduse, külmuse, kurjuse vang kitsas Siberisse suunduvas küüdivagunis. Mu ümber ahastus, hirm, meeleheide …

Kõik see loodusime, mida nägin siis – tollel päikeselisel päeval – on mu silme ees ka täna.

Jõuan koloki juurde, kus eile laadisime hagu… Ja muidugi ma ei leia kedagi eest, sest täna on hoopis teine päev ja teine töö… 

Marsin lillede, lindude ja suvetuule saatel brigaadi majade poole tagasi… 

Päev on juba õhtusse pööranud, kui majade lähistel tuleb mulle vastu rahvasumm… Kõik tööst vabad inimesed olid kokku korjatud, et mind steppi otsima minna. Kõik räägivad midagi kurjalt… 

Ema ütles pärast, et oldi minu ära eksimise pärast mures. 

Aga tänaseni ma ei mõista, kuidas üldse võidi eksimisest mõelda. Sellisel imelisel päeval. Kõik oli ju nii selge!  

Kõikide sealsete aastate jooksul ma ei eksinud kordagi steppi ära.

Intervjuu märtsiküüditamise ohvri Marju Toomiga. I peatükk
Intervjuu märtsiküüditamise ohvri Marju Toomiga. II peatükk
Intervjuu märtsiküüditamise ohvri Marju Toomiga. III peatükk
Intervjuu märtsiküüditamise ohvri Marju Toomiga. IV peatükk
Intervjuu märtsiküüditamise ohvri Marju Toomiga. V peatükk 
Intervjuu märtsiküüditamise ohvri Marju Toomiga. VI peatükk