Intervjuu märtsiküüditamise ohvri Marju Toomiga. IV peatükk

digiMärtsiküüditamine

25. märtsil möödub 1949. aasta märtsiküüditamisest 72 aastat. Riigikoguliige ja ajaloolane Jaak Juske intervjueeeris selleks puhuks Sotsiaaldemokraatliku erakonna asutajaliiget ning küüditamise ohvrit Marju Toomi

IV PEATÜKK – KODUTEE

Millal tagasi koju saite pöörduda? Kuidas Eesti ühiskond teid vastu võttis?

Marju Toom:

On 1954. aasta augusti keskpaik ja mu kodutee algus.

Täna on viimnepäev, täna lähen laia ilma, alustan oma teed tagasi Eestisse. 

Nii sai otsustatud. Nikita laskis lapsed vabaks. 

On üsna varajane augustihommik. Lüpsan hüvastijätuks meie lehma Ziinat. Siis mõni suutäis ja isa vana seljakott toidumoonaga selga ning isa vana puukohver käeotsa, kus on need vähesed riidehilbud, mis mul on ja … raamat, mida ei raatsi maha jätta – Nikolai Gogol „Jutustused“. 

Kõigepealt jätan silmad kalkvel hüvasti emaga. 

Alustan jalg jala ette oma pika rännaku esimest etappi – 15-kilomeetrist jalgsikäiku. 

3 esimest kilomeetrit saadab mind truu koerana meie lehm … Ta nagu saab aru, et käsil on tema jaoks midagi väga kurba ja tagasipöördumatut … Iga natukese aja tagant ma kallistan teda, räägin temaga ja palun tal tagasi pöörata ning ema juurde minna, et ema ootab teda, et ema on nii üksi … 

Ta ei kuula mind … 

Me astume ja astume ikka edasi ja kaugemale. Kuni tuleb vastu põllupiir, millest me varem kaugemal karjas käinud ei ole. 

Nüüd, pärast järjekordseid kallistusi ja veenmist, nõustub Ziina tagasi pöörduma. Kuigi iga natukese aja tagant ta ammub, vaatab ja omakorda kutsub mind tagasi … 

Nii me aeg-ajalt tagasi vaadates lähme kumbki oma teed. Edasises elus näen teda veel ainult unes. Emaga kohtume 2 aasta pärast.

Gogol oma raamatuga on mulle andnud ukrainakeelses (praktiliselt) keskkonnas suhu vene keele. 

Vene keel ja oskus mitte karta midagi, oskus rühkida edasi kõikide raskuste kiuste – see on see varandus, mis mul edaspidiseks eluks on Siberist kaasa võtta.

Jätkan koduteed …

Astun jalg jala ette. Minna on veel ca 10 km teed. Astun ja mõtlen …

Jõuan sillani Karasuki jõel. Veel veidi ja olengi kontori juures. Siin näen Maiet. 

Maie ema suri ära ja tädi otsustas ka tema Eestisse ära saata.

Jõuame külanõukokku. 

Vihikust väljarebitud lehekülg rebitakse veel pooleks, et oleks kuhu kaks lahkumisluba kirjutada.

Oblast on pasportiseerimata, seetõttu on meie isikutunnistuseks just see rebitud servadega paberitükikene, mis lubab meil kaugele-kaugele Eestisse sõita.

Käisime Maie ema haual ja hommikul olime kontori juures. 

Tuli auto. Kast oli üsna vilja täis. Rattalt sai kenasti kasti ronida. Viljal pikutada oli päris mõnus. 

Jätkan koduteed …

Tee on üsna pikk. Jõuame tukastada. Jõuame rääkida. Lepime kokku, et lähme ka omavahel üle vene keelele, et võimalikult vähe välja paista muu rahva hulgast. 

Veider küll on omavahel vene keeles rääkida aga lepet  tuleb täita. Päevaga harjume ära.

Jõuame Karasukki. Autojuht on abivalmis ja esimesena sõidab jaama. Kassalt loeme silti, et rong Leningradi läbib Karasuki jaama homme ja seega pileteid müüakse ka homme.

Nüüd ei jää  meil muud üle, kui sõita kaasa vilja ära andma ja ööbima autojuhi tuttavate juurde. Autojuht toob meid hommikul jaama enne kui koduteele suundub.

Ostsime kassa putkast lahedalt piletid ja istusime perrooni servale rongi ootama. Ilm on ilus, soe. Leiba meil veel on. Nosime. 

Kuid nüüd tule häda peale. Lähedal pole põõsa raasukest ja jaamahoonesse saamiseni on veel pikalt aega. Nii me siis istume jalad ristis.

Lõpuks kuulutatakse, et nüüd saab jaama. Toimetame kiiresti ning  … rong ongi kohal

Kodutee jätkub rongis …

Rong tervitab meid vilega. 

Astume meile piletil ettenähtud vagunisse ja meile näidatakse kätte meie kohad. Maie oma osutub ülemiseks, minul on alumine.

Kuid päeval istume me mõlemad all, sest meie kohad on piki vahekäiku ja mitte kupees.

Nõksatab. Ja meie koduteel liikumine on nüüd oluliselt kiirem. Viis päeva ja oleme üsna Eesti piiri lähedal Leningradis.

 

Leningrad.

Keel viib kohale. Jaamas meile seletatakse, kuidas jõuda jaama, kust väljub Tartu rong. Kiirustame, sest tahame kiiremini KOJU jõuda.

Jaamas saame piletid kiiresti kätte – muidugi odavaimad, aknaalused. Veel veidi oodata, oleme vagunis. 

Maie palub vagunisaatjat talle teatada, kui Kohtla-Järve peatus tulemas on. Mina ütlen, et tahaksin ette teada lõpp-peatusest Tartust.

Joome koos meie viimase tee ja lahkumispisarad viivad silmad kalkvele …

Meie juurde jäävad seisma noormehed, teretavad. Üks neist ütleb (muidugi vene keeles): „Tüdrukud, te olete jõudnud Eestisse. Siin räägitakse eesti keelt. Kui te tahate siin eluga hakkama saada, siis tuleb keelt õppida. 

Õpetangi teile 3 esimest eestikeelset sõna. Pidage meeles: ihvi, igiva ja vigiva“.

 

Kohtla-Järve. 

Maie lahkub. Nüüd tukastan. Ja ongi saabumas Tartu. Kordan mõttes kuuldud sõnu:

„ihvi, igiva ja vigiva“. Mida need küll tähendada võiksid?

Ja ongi Tartu. Astun vagunist välja. 

Tere, Tartu!

Intervjuu märtsiküüditamise ohvri Marju Toomiga. I peatükk
Intervjuu märtsiküüditamise ohvri Marju Toomiga. II peatükk
Intervjuu märtsiküüditamise ohvri Marju Toomiga. III peatükk
Intervjuu märtsiküüditamise ohvri Marju Toomiga. IV peatükk
Intervjuu märtsiküüditamise ohvri Marju Toomiga. V peatükk 
Intervjuu märtsiküüditamise ohvri Marju Toomiga. VI peatükk