Kolleeg parlamendi Vabaerakonna fraktsioonist, Külliki Kübarsepp, muretses teisipäevases Õhtulehes, et uus võimuliit annab riigi õigusabi seaduse muudatusega vene keelele tagaukse kaudu järk-järgult riigikeele staatuse. Hea inimene on mures, et kaaskodanikud võivad edaspidi ka vene keelse pöördumisega kohtusse minna. „… me peame olema uhked väikese Eesti ja tema väikese keele üle,“ kirjutab ta.

Loodetavasti muretseb ta sellegi pärast, et ühele teisele võõrkeelele antakse meil paraadukse kaudu akadeemilise keele staatus. See paraku on pikem jutt.

Rahvusnihilism on mulle vastik. Minu fraktsioonikaaslastele täpselt samuti. Koalitsioonistki pole tajuda teistsuguseid hoiakuid. Milles siis asi?

Riigi õigusabi seaduse muutmine annab lihtsalt inimliku võimaluse näiteks Narvas elavale vanaprouale kirjutada avaldus ainsas tema vallatavas keeles ning saada õigusabi, kui ta näiteks nõuab kompensatsiooni naabrimehelt, kes ta viinauimas trepist alla tõukas. Tõlkesse läheb umbkeelse inimese avaldus paraku niikuinii ja nüüd riik lihtsalt võimaldab talle seda kohe. Õigusemõistmine käib ju ikka riigikeeles.

Hää Külliki Kübarsepp ning teised oponendid Vabaerakonna, EKRE ja Reformierakonna ühisrindest – see ei ole Eesti riigi aluste kõigutamine ega kellegi või millegi rakendamine „venekeelse vankri ette“.  Olen igati parlamentaarse debati poolt, aga sama kirglikult seisan inimlikkuse poolt ning hirmutamise ja eksitamise vastu.

Keeletundliku inimesena näiteks hirmutab mind hoopiski mu enda rahvuskaaslaste üha süvenev vaeg-emakeelsus.

Süüdistada praegust koalitsiooni „hiilivas venestamises“, kõnesoleva seadusemuudatuse alusel, tundub sõge.